Aeg kirjutada kõigi lemmik postitust aga see kuu see pole üldsegi minu lemmik. Märts ja aprilli algus olid selle aasta raskemad.. ja aasta alles algas.
Mis tàhendab, et kaal on sama (õnneks pole mu enesehävituslik eluviis kaalu juurde tekitanud) ja erilisi edusamme ma pole teinud. Selgitan ka ära, miks.
1. kella keeramine on mulle kogu elu mõjunud laastavalt, kogu reziim läheb sassi ja lõpuks ma uinun kell kuus hommikul ja ärkan õhtul kell neli. Midagi produktiivset ma üldiselt teha ei suuda. Ja kui reziim on paigast, tuleb hakata tegema suurt tööd, et minu unehäired taaskord inimesemoodi olema hakkavad, ehk siis nii 00 magama ja 08 üles. Olen peaaegu seal, veel vaja pingutada. Magamisega on mul olnud kogu elu probleem ja see mõjutab kaalulangust ning üleüldist enesetunnet väga palju. Eks mõjutab kõike seda ka pisike korter. Telekas ja magamisase on ühes ruumis ning mul on väga raske jääda magama, kui Härra Xboxi kõrval mängib. Põnevam on ühe silmaga piiluda kui magada. Mu aju vajab välja lülitamiseks tunde aega, kuni lõpuks täielikult maha rahunen ja uinun. Lohutan end jällegi sellega, et sügisel tuleb see sama jama kõik läbi elada. Õnneks on sügisene kergem kui kevadine.
2. unehäiretega kaasnev paha tuju, väsimus ning tungiv soov inimestega mitte suhelda ning õues väike jalutuskäik on ka hirmsasti mitte meeltmööda. No ei lähe õue - mitte mingil tingimusel. Kassidega teki sees keras kallistada ja kudrutada ja nurruda on praegusel eluetapil palju meeldivam.
3. toetuse puudus. Tunnen, et olen eemaletõugatud sõprade poolt. Võinoh, pidasin neid oma sõpradeks, tegelikkuses nad ei teaks mitte midagi, kui ma ise ei hakkaks rääkima. Enam ei küsita, et kuidas läheb ja enam ei tulda minuga kaasa, veelvähem enam ei kutsuta mind kusagile. Ehk olen ise inimesed ära tüüdanud, ei tea, kõik on võimalik (parandus, see sõprus sai kahjuks läbi). Ka Härral on muud huvid ning ta ei suru mind tegema asju, liigutama ja sportima, kui näeb, et ma olen üks suur õnnetuseuss. Pigem toob poest shokolaadi. Ta ei võta sabast kinni ja ei vea vägisi välja - sport teeb ju tegelikult rõõmsaks, kui sul on lisaks veel inimene, kes nii innukalt seda sinuga teeb. Eks ta ole ise paras lohe ka tegelikult, väga vabatahtlikult end kaasa ei paku. Rääkisime sellest Temaga ning leppisime kokku, et ta on mul olemas. Kui pole sõbrannasid, on mul tema - minu maailma parim sõber. St, ma ähvardasin koera võtta kui ta ei ole mulle toeks. Talle aga piisab mu kahest karvapallist küll, koeravõtt oleks liig. Kassid ju ei jaluta minuga mööda tänavaid, nagu koer (või sõber) teeb. ;)
4. tagasi minnes esimese punkti juurde, "tänu" unehäiretele on minu immuunsus nii hirmus nõrk, et ma olin kogu aeg haige. Vahepeal kohe nii hirmsas gripis (kui see viirus levis) et ma nägin tänu 40,8 kraadisele palavikule silme ees kõike kollaselt. Suremise tunne oli. Aga see läks mööda - ma elan. Sõin terve ülehinnatud (18€) arbuusi ära ning pressisin endale vägisi vitamiine (mitte tablette, poola apelsini ikka!) sisse. Tunne on taaskord imehea. Aga mitte veel nii hea, kui peaks olema.
5. Toitumine on paigast ära. Ma söön harva ja mitte sugugi tervislikult. Kuigi kalahooaeg on taas täies hoos, on vähemalt head rasvad paigas. Räim on viimaseaja mõnus maius. Aga juhtub kiirtoit (lohutustoit) alatihti minu menüüsse. Võtsime ka selle käsile! Tagasi tatra ja supi ja salatite peale! Ka pole ma enda söömisi kirja pand. Päevik tuleb sahtlipõhjast välja ning alustame otsast!
6. töötus ja tööleidmine. Ei toimi eriti edukalt. Olen saatnud nüüdseks vist juba kõikjale oma CVsid, tuttavad läbi kamminud, käinud ka mitmel vestlusel ja proovipäeval. Küll kiidavad ja ütlevad et ma olen tubli ja sümpaatne... aga alati on keegi parem. Mis toimps, Eesti? Pool aastat tööd otsida tugeval, tublil, töökal ja täies elujõus inimesel pole normaalne - kas tõesti peab piiritaha vaatama?
7. kinkisin omale sünnipäevaks selle, et kukutasin oma telefoni vastu asfaldit, ekraan ämblikuks. Parandamine on hingematvalt kallis ja koos telefoniga murdus ka mu süda. Ei uskunud, et sòltun tehnikast niivõrd palju. Kõik mu lihasharjutused toimusid ju telefoniga. Peale tsaupakaa sellele ütlemist jäid ka võimlemisharjutused ära. Shame. Peab võtma kasutusele lollikindla süsteemi - paber ja pliiats!
8. vee joomine on täiesti ära ununenud. Vahel möödub päevi kui ma pole vett joonud. Ja seda annab tunda. Peab kapist taaskord oma Equa pudeli välja otsima või motivatsiooniks uue ostma. Birks joob vett, muidu sureb 2015 :D Ka teejoomine tuleb tagasi ruitiini tuua!
Ma otsustasin, et ma ei vaeva end praegu, selle postituse jaoks, kaaluma ja mõõtma. Hoopis lähen lähipäevil poodi, ostan omale kirjud spordiriided (muidu lemmik rõivatoonist must sai kirju - Genefic'i süü :P kirjutas postituse ja noh, niiiiii meeldib), lähen katsun Snelli pargis olevat välijõusaali ja püüan leida rahuliku ning mõnusa raja, mida mööda käia. Püüan mitte sõltuda teistest ning proovin jõuda arusaamisele, et ma teen seda kõike vaid endale. Kui ma olen ise õnnelik ja terve, tulevad ka mulle väärilised inimesed mulle ligi (lootus sureb viimasena). Härra selgitas mulle hästi ilusti, et mul on blogilugejad, kes mulle kaasa elavad ja kes minu tulemusi näha tahavad. Statistika näitab ju ära, kui "popp" asi tegelikult on, numbrid ei ole pöörased aga iga pisem teiepoolne huvi teeb mind õnnelikuks. Ka meelitab see, kui te küsite minult trennipostitust. Aitäh teile!
Luban, et uus Pekk teeb trenni postitus tuleb ilusti mai alguses! Ja positiivsete sõnumitega, ma töötan selle nimel praegu liiga palju endaga! Ma luban endale, et ma ei vea end alt!
... ja kõigele lisaks, kadus mul ära telekapult (?! kuidas on see võimalik, isegi peale suurpuhastust on ta kadunud, nagu ta oleks majast välja läinud ?!). Masterchef Junior tuleb nüüd youtubes vaadata. :(
-- -- --
(mõni aeg hiljem...)*Mõtlesin, et nutan lahinal seda postitust kirjutates - haletsen end et olen nii nõrk ja ei saa kaalulangetamisega hakkama. Hoopis vastupidi, ma tunnen, et olen koormast lahti saanud ja indu on palju rohkem! Imeline on see suhtlemisvõime. Rahutusest sai rahu. Loodame, et see kõik toob tulemusi!
hõissa!