17. aprill 2015

Pekk teeb trenni #9


Aeg kirjutada kõigi lemmik postitust aga see kuu see pole üldsegi minu lemmik. Märts ja aprilli algus olid selle aasta raskemad.. ja aasta alles algas. 

Mis tàhendab, et kaal on sama (õnneks pole mu enesehävituslik eluviis kaalu juurde tekitanud) ja erilisi edusamme ma pole teinud. Selgitan ka ära, miks.

1. kella keeramine on mulle kogu elu mõjunud laastavalt, kogu reziim läheb sassi ja lõpuks ma uinun kell kuus hommikul ja ärkan õhtul kell neli. Midagi produktiivset ma üldiselt teha ei suuda. Ja kui reziim on paigast, tuleb hakata tegema suurt tööd, et minu unehäired taaskord inimesemoodi olema hakkavad, ehk siis nii 00 magama ja 08 üles. Olen peaaegu seal, veel vaja pingutada. Magamisega on mul olnud kogu elu probleem ja see mõjutab kaalulangust ning üleüldist enesetunnet väga palju. Eks mõjutab kõike seda ka pisike korter. Telekas ja magamisase on ühes ruumis ning mul on väga raske jääda magama, kui Härra Xboxi kõrval mängib. Põnevam on ühe silmaga piiluda kui magada. Mu aju vajab välja lülitamiseks tunde aega, kuni lõpuks täielikult maha rahunen ja uinun. Lohutan end jällegi sellega, et sügisel tuleb see sama jama kõik läbi elada. Õnneks on sügisene kergem kui kevadine. 

2. unehäiretega kaasnev paha tuju, väsimus ning tungiv soov inimestega mitte suhelda ning õues väike jalutuskäik on ka hirmsasti mitte meeltmööda. No ei lähe õue - mitte mingil tingimusel. Kassidega teki sees keras kallistada ja kudrutada ja nurruda on praegusel eluetapil palju meeldivam. 

3. toetuse puudus. Tunnen, et olen eemaletõugatud sõprade poolt. Võinoh, pidasin neid oma sõpradeks, tegelikkuses nad ei teaks mitte midagi, kui ma ise ei hakkaks rääkima. Enam ei küsita, et kuidas läheb ja enam ei tulda minuga kaasa, veelvähem enam ei kutsuta mind kusagile. Ehk olen ise inimesed ära tüüdanud, ei tea, kõik on võimalik (parandus, see sõprus sai kahjuks läbi). Ka Härral on muud huvid ning ta ei suru mind tegema asju, liigutama ja sportima, kui näeb, et ma olen üks suur õnnetuseuss. Pigem toob poest shokolaadi. Ta ei võta sabast kinni ja ei vea vägisi välja - sport teeb ju tegelikult rõõmsaks, kui sul on lisaks veel inimene, kes nii innukalt seda sinuga teeb. Eks ta ole ise paras lohe ka tegelikult, väga vabatahtlikult end kaasa ei paku. Rääkisime sellest Temaga ning leppisime kokku, et ta on mul olemas. Kui pole sõbrannasid, on mul tema - minu maailma parim sõber. St, ma ähvardasin koera võtta kui ta ei ole mulle toeks. Talle aga piisab mu kahest karvapallist küll, koeravõtt oleks liig. Kassid ju ei jaluta minuga mööda tänavaid, nagu koer (või sõber) teeb. ;) 

4. tagasi minnes esimese punkti juurde, "tänu" unehäiretele on minu immuunsus nii hirmus nõrk, et ma olin kogu aeg haige. Vahepeal kohe nii hirmsas gripis (kui see viirus levis) et ma nägin tänu 40,8 kraadisele palavikule silme ees kõike kollaselt. Suremise tunne oli. Aga see läks mööda - ma elan. Sõin terve ülehinnatud (18€) arbuusi ära ning pressisin endale vägisi vitamiine (mitte tablette, poola apelsini ikka!) sisse. Tunne on taaskord imehea. Aga mitte veel nii hea, kui peaks olema. 

5. Toitumine on paigast ära. Ma söön harva ja mitte sugugi tervislikult. Kuigi kalahooaeg on taas täies hoos, on vähemalt head rasvad paigas. Räim on viimaseaja mõnus maius. Aga juhtub kiirtoit (lohutustoit) alatihti minu menüüsse. Võtsime ka selle käsile! Tagasi tatra ja supi ja salatite peale! Ka pole ma enda söömisi kirja pand. Päevik tuleb sahtlipõhjast välja ning alustame otsast! 

6. töötus ja tööleidmine. Ei toimi eriti edukalt. Olen saatnud nüüdseks vist juba kõikjale oma CVsid, tuttavad läbi kamminud, käinud ka mitmel vestlusel ja proovipäeval. Küll kiidavad ja ütlevad et ma olen tubli ja sümpaatne... aga alati on keegi parem. Mis toimps, Eesti? Pool aastat tööd otsida tugeval, tublil, töökal ja täies elujõus inimesel pole normaalne - kas tõesti peab piiritaha vaatama?

7. kinkisin omale sünnipäevaks selle, et kukutasin oma telefoni vastu asfaldit, ekraan ämblikuks. Parandamine on hingematvalt kallis ja koos telefoniga murdus ka mu süda. Ei uskunud, et sòltun tehnikast niivõrd palju. Kõik mu lihasharjutused toimusid ju telefoniga. Peale tsaupakaa sellele ütlemist jäid ka võimlemisharjutused ära. Shame. Peab võtma kasutusele lollikindla süsteemi - paber ja pliiats! 

8. vee joomine on täiesti ära ununenud. Vahel möödub päevi kui ma pole vett joonud. Ja seda annab tunda. Peab kapist taaskord oma Equa pudeli välja otsima või motivatsiooniks uue ostma. Birks joob vett, muidu sureb 2015 :D Ka teejoomine tuleb tagasi ruitiini tuua! 

Ma otsustasin, et ma ei vaeva end praegu, selle postituse jaoks, kaaluma ja mõõtma. Hoopis lähen lähipäevil poodi, ostan omale kirjud spordiriided (muidu lemmik rõivatoonist must sai kirju - Genefic'i süü :P kirjutas postituse ja noh, niiiiii meeldib), lähen katsun Snelli pargis olevat välijõusaali ja püüan leida rahuliku ning mõnusa raja, mida mööda käia. Püüan mitte sõltuda teistest ning proovin jõuda arusaamisele, et ma teen seda kõike vaid endale. Kui ma olen ise õnnelik ja terve, tulevad ka mulle väärilised inimesed mulle ligi (lootus sureb viimasena). Härra selgitas mulle hästi ilusti, et mul on blogilugejad, kes mulle kaasa elavad ja kes minu tulemusi näha tahavad. Statistika näitab ju ära, kui "popp" asi tegelikult on, numbrid ei ole pöörased aga iga pisem teiepoolne huvi teeb mind õnnelikuks. Ka meelitab see, kui te küsite minult trennipostitust. Aitäh teile! 

Luban, et uus Pekk teeb trenni postitus tuleb ilusti mai alguses! Ja positiivsete sõnumitega, ma töötan selle nimel praegu liiga palju endaga! Ma luban endale, et ma ei vea end alt! 

... ja kõigele lisaks, kadus mul ära telekapult (?! kuidas on see võimalik, isegi peale suurpuhastust on ta kadunud, nagu ta oleks majast välja läinud ?!). Masterchef Junior tuleb nüüd youtubes vaadata. :( 

-- -- --

(mõni aeg hiljem...)*Mõtlesin, et nutan lahinal seda postitust kirjutates - haletsen end et olen nii nõrk ja ei saa kaalulangetamisega hakkama. Hoopis vastupidi, ma tunnen, et olen koormast lahti saanud ja indu on palju rohkem! Imeline on see suhtlemisvõime. Rahutusest sai rahu. Loodame, et see kõik toob tulemusi! 

hõissa! 

10 kommentaari:

  1. Ma niisama ütlen midagi täiesti teemavälist :D Nägin unes täna, et sa olid saatnud enda asju (meigistaff, iPad'i silikoonist ümbrise, glitterise käekella ja muud padi) mulle kasutamiseks või proovimiseks :D Hiljem pidin need sulle tagasi saatma. Aga seda kraami oli täiega palju ja kõik oli kenasti kotikestesse pakendatud :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. hmmmm... see tàhendab àkki midagi :D kuigi ma iseenesest selliseid asju ei oma nagu ipadi silikoonist ymbris ja glitterkell. ipad on mul kaaneta, et ikka ohtlikult meeldib elada ... :P aga vähemalt tundub et nägin pakendamisega vaeva. hästi huvitav :D

      Kustuta
  2. Kaalulangetusest võin seda rääkida, et enne, kui hakkasin (lõpuks ometi) tulemusi nägema, käisin läbi kõik enesehaletsemisfaasid. Kõigepealt tundsin, et suudan kõike, siis nägin, kuidas see ei toimi, siis hakkasin muretsemisest sööma, siis nutsin, et miks ma nii hale olen ja hakkama ei saa, siis sõin sellepärast rohkem.. Kuidagi jõudsin sellisesse punkti, et kaalulangetud toimis. Mäletan, et pidasin hing kinni paar päeva vastu. Sest alguses muud polegi vaja, kui seda paari päeva, et saada rütm tööle. Isegi ei mõelnud eesmärgile ja motivatsioonile, lihtsalt läksin edasi. Praegu olen aasta algusest kaotanud pea 10 kg. Ausõna, alles 4 kuud tagasi olin ma kindel, et lõpuks nuuman ennaks jõulupraeks. Kuid lõpuks andis järjekindlus tulemusi ja nüüd saan ainult rahul olla. Kui siis mõned kg veel ja olengi sellises vormis, millega kõnnin õnnelikult altari ette.

    Muuseas, lase mehel ikka karmin endaga olla. Minu oma on ka siuke tossike, et kuigi lepime kokku, et ta ei too mulle magusat, tahtis ta lõpuks ikkagi lohtutada. Samas mingi aeg, kui kaal kenasti langes, siis ta oli eeemm - kle sa ei saa ju süüa. :D

    Ole tubli! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub et see nutt ja hala kàibki asja juurde :D eks ma soovin jah, et üks karm käsi minust kinni hoiaks. See poputamine toob vaid kahju kasu asemel, korraks on hea, aga lõpuks ikka haletsen miks sõin ja et paks jne..

      ma olen siiralt õnnelik, et sa asja toimima said, oled tõeliseks eeskujuks mulle! (:

      Kustuta
  3. Pai ja kalli ning eks neid raskemaid aegu ikka tuleb ette (mul ka märtsi lõpp ja aprilli algus kirjeldamatult ja ootamatult ... ei teagi, mis sõna kasutada kohe....rasked.)
    Mina küsin muidugi ikka ka kosmeetikateemalisi ja meigipostitusi, lisaks trenni omadele. Aga üldiselt ikka igasuguseid postitusi siis, kui ise neid teha tahad ning ikka sellest, millest ise tahad.:)
    Ahjaa, omadest kogemustest julgen oletada, et küll see telekapult ka lõpuks kuskilt välja tuleb (üsnagi tõenäoliselt kohast, kuhu tegelikkuses juba miljon korda vaadatud on.;))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heh, ma niivõrd end sellest pahast välja raputanud, et ma ostsin täna omale hüppenööri!
      Meigi ja ilupostitusi tuleb, sest blogi ongi enamasti siiski sellele suunatud. Veidike puhkan ja kogun jõudu ja insprisatsiooni :)

      Telekapult tuli välja! Siiski oli voodis, kus ma ta alati ära kaotan. Seekord kattemadratsi alt :D Vaatasime kõikjale.. Aga mitte sinna.

      Aitäh, et viitsid lugeda ja kommenteerida, see on au! :)

      Kustuta
  4. Küll saad hakkama, kui väga tahad. Tulebki lihtsalt asjaga algust teha.
    Ja töö asjus soovitangi lihtsalt vihastada ja sellest kõigile teada anda. Minu puhul töötas! :D Samamoodi üle poole aasta tiksusin niisama ja saatsin muudkui CV-sid ja siis ükspäev viskas kopa nii ette. Ja samal päeval juba helistati ja kutsuti vestlusele ja nüüd käingi tööl juba. Universum vist vaatas ka, et kaua võib noh :D Töölkäimine ikka aitab tegelt mingil määral toitumist ka reguleerida, sõltuvalt ametist muidugi. Edu! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aitäh!

      mul läheb härra ka ilmselt sygisel mereväkke. ma ei ilmselt ei söö siis 11 kuud ei rämpsu ega magusat, kuna ise ma neid omale ei osta, härra ostab endale nosimiseks aga ma yldiselt jõuan ette :D

      Kustuta
  5. Postitusest on Su hingevalu väga hästi tunda ja see on endalegi nii kohutavalt tuttav. Minu soovitus (peale 34kg kaotust...10 veel ees)-kuula oma keha ja vaimu! Ei ole tarvis endale vastu sõdida, endaga tuleb sõber olla, muud moodi ei saa. Mis sa vaesekest noomid, tal isegi raske! Maaslamajat ei lööda! Mõni päev lihtsalt ei tule kaal alla...oled magamata, elu viskab vingrpusse, mis viimsegi jõu ära võtavad jne. Ja nii ongi.Siis tuleb lihtsalt enda vastu kena olla hoida kaalu. Järgmine päev on juba parem ja see tuleb siis igati ära kasutada. Ja nii need kilod lõpuks kukuvadki, kus nad pääsevad.

    Kõik ikka omal ajal :)

    VastaKustuta